Kuraator

Kus ja millal

TAVA2018 põhiprogramm “Vaakum kui mõtteviis”:
Galerii Noorus, Riia 11, Tartu / 24.10- 11.11.2018 

Tartu Kunstimaja, Vanemuise 26, Tartu / 24.10-18.11.2018

Avamine 24.10 kell 18.00

Avamine

Avamine 24.10
Tartu Kunstimajas: kl 17-19
Galerii Noorus: kl 18-20
Kogo galeriis: kl 19-21

Boonusena peale avamisi ootame kõiki 21.00 Aparaaditehase Armastuse saali nautima “Vaakum kui mõtteviis” peaesineja Carl Michael von Hausswolffi live-kontserti “...something drone and strange!!!”

Lahtioleku ajad

Tavapärased lahtiolekuajad:
Nooruse Galerii: T-P 11-18
Tartu Kunstimaja: K-E 12-18
Kogo Galerii:  K-R 12-19, L 12-18

25.-28. oktoobril erandkorras:
Nooruse Galerii: N-P 12-22
Tartu Kunstimaja: N-P 12-22
Kogo Galerii:  N-P 12-22

Kunstnikud

Carl Michael von Hausswolff (Rootsi), Liisa HirschTammo SumeraKristel SaanJohannes LuikAivar Tõnso (Eesti) ja Tundmatu Kunstnik (teadmata). Lisaks saavad kõik näituse külastajad nautida Brion Gysin’i ja William Burroughs’i poolt 1959. aastal leiutatud ja Psychic TV poolt populariseeritud legendaarset, hallutsinatsioone esile kutsuvat Dreamachine’i ehk Unenäomasinat, mida esitletakse Eestis TAVA2018 raames esmakordselt.

Kontseptsioon

Valguse kui metafoori ja valguse kui illumineeriva impulsi vahekord loob psühhogeograafilisi ja psühhedeelseid maailmu, millega kaasnevad tähelepanekud nihkeid registreerivas teadvuses ja ümbritsevas keskkonnas toimuva vahel olevatest hämaraladest.

Kunstnikud ja installatsioonid

Nooruse Galerii

Carl Michael von Hausswolff

Carl Michael von Hausswolff loob grupinäitust imiteeriva installatsiooni, kasutades selleks nii enda loodud kui oma kollektsiooni kuuluvaid teoseid ning erinevaid orgaanilisi objekte, mille puhul pole selge, kas tegu on kunstiga või mitte. Kõik galeriis eksponeeritavad teosed põhinevad valguse erinevatel vormidel. Kontseptuaalne valgus, anti-valgus, normaalvalgus, heli valguse kujul ja niisugused süsteemid nagu alkeemiline, inimlik/ühiskondlik, keemiline perspektiiv, minevik/olevik/tulevik, filosoofiline ja hele/tume.  Sarnast avardatud kunstilise entiteedi ja autorluse identiteedi piiride hägustamise meetodit on Hausswolff praktiseerinud ka varem, näiteks näitustes „Adaptations“ (“Kohanemised”) ja „I Am the Others“ (“Mina olen teised”). 

 

Kunstimaja Monumentaalgalerii

 

Liisa Hirsch loob koostöös Ekke Västrikuga uue teose: kolm nädalat vältava protsessi valguse ja heli muutumisest, kus helid on ruumi valguse ja atmosfäärist püütud kiirte muutumisega otseses seoses. Heli tõlgendub erinevate algoritmide abil ruumi- ja õuevalgusest ning atmosfäärist püütud kiirte intensiivsusest.

 

Tartu Kunstimaja suur saal

 

Kristel Saan, “Rabbit Owners’ Meeting”

Kristel Saan on oma viimastes teostes tegelenud privaatsuse probleemi ning keha, koha ja territooriumi otsimise-leidmise teemaga. Vaakumi-näitusele loob ta interaktiivse installatsiooni, mille kogeja peab end füüsiliselt selle sisse pressima, nii nagu me peame nägema ränka vaeva selleks, et kellegi – ka iseenda – tuumani jõuda. Materjalidena kasutab Saan naturaalseid loomanahku, juukseid, karvu, patju ja muid pehmeid tekstiile, kombineerides neid helendava ja särava, neoonide, valguskastide ning värvilisusega.

Dreamachine

Dreamachine on nn maailma esimene kinnisilmi vaatamiseks mõeldud kunstiteos; stroboskoopiline seade, mille valgussignaalid mõjutavad ajulaineid ja visioone ning võivad vaataja viia hüpnagoogilisse seisundisse. Krestomaatilise psühhedeelse objekti leiutasid biitnikud Brion Gysin ja Ian Sommerville 1959. aastal.

 

Johannes Luik, „Hämarala”

Kui me mõtleme valguse tulemise, valguse suurenemise peale, siis seostuvad sellega päiksetõus, ärkamine, ruumist väljumine, millegi algus. Samas seotakse seda ka surmaga. Valgus tunneli lõpus. Väike osa surma elus. Samamoodi pimenemine. Valguse kadumine. Magama heitmine, silmade sulgemine, õuest siseruumidesse tulemine, kuid ka surm, teadvuse kaotus. Teadmatus selle ees, mis on pärast pimedust. Samas on selle sees lootus. Pärast pimedust tuleb valgus. Taassünd. Väike osa elu surmas. Äärmused, mis eksisteerivad teineteises. Kogu selle polaarsuse vahel eksisteerib vaheala. Hämarala. Huvitaval kombel on just see hetk, kus meie ajus olevad kolvikesed ei suuda värve tajuda ja kogu töö teevad ära kepikesed, kus me näeme maailma mustvalgena.

 

Aivar Tõnso, “Miraaž 2.0”

Aivar Tõnso “Miraaž 2.0” on ruumilise heli installatsioon. Miraaž kui valguskiirte teekonna paindumisest tulenev optiline nähtus, mille tõttu tunduvad kauged objektid lähemana või teises kohas paiknevana, on võimas metafoor inimtaju hämaraladele viitamisel. “Miraaž 2.0” teisendab valgusega seotud nägemisillusiooni helikeskkonda, vihjates samaaegselt nii erinevate meelte ühtsusele ja seotusele kui ka erisusele. Kuna kõrvad on avatud kuulmisele erinevalt silmade avatusest nägemisele igal ajal ja iga nurga alt, tõstatab teos veelgi avaramalt küsimuse meie endi meeleseisundite olulisusest ümbritseva tajumise või tajumatuse protsessis.

 

Tundmatu kunstnik, „nothing sucks“

[kirjeldus puudub]

 

Publikuprogramm

loomisel

Lisainfo

Kiwa
Sisenäituste kuraator
Tel: +372 53994864

E-mail: kiwanoid[at]gmail.com