Kristi Kongi maaliinstallatsioon on geograafiline valguslabürint, mis haarab endasse erinevaid kohti Mehhiko džunglist Lõuna-Eesti metsadeni. Valguse metafoori kaudu ähmastuvad inimese ja looduse vahelised piirid ning metsast saab utoopilise geomeetria allikas. Posthumanistlikus evolutsiooniprotsessis muudab valgus inimesed taimedeks ja hirm hakkab võrduma soojusega.
Kristi Kongi (1985) on maalihariduse omandanud Tartus, Tallinnas ja Lahtis ning hetkel elab ja töötab Tallinnas. Kongi kunstipraktika keskne teema, materjal ja inspiratsiooniallikas on värv. Tema teoste visuaalne keel, mida on lihtne kiirelt määratleda kui geomeetrilist abstraktsionismi, keerleb valguse ja värvi süsteemsete uuringute ümber, olles eelkõige analüütiline ja organiseeritud.
Mari-Leen Kiipli näitab oma videoteoses kuidas seista valguse ja hämaruse, ebakindluse ja teadmatuse vahel, avastades erinevate eluvormide eksistentsiaalseid ja hägustunud kokkupuutepunkte.
Mari-Leen Kiipli (1988) on õppinud fotograafiat Tartus ja Tallinnas ning täiendanud end Viinis, praegu elab ja töötab Tallinnas. Kiipli senised suuremad sooloprojektid, mis kombineerivad fotot, videot ja installatsiooni, keskenduvad peamiselt ruumide ja situatsioonide tunnetuslikule kvaliteedile. Ta uurib teostes lähedalt ja keskendunult iseenda kohalolu spetsiifilistes, omadusteta keskkondades ning kehamälu toimimist.