Mischa Kuball

Kontseptuaalset kunsti viljelev Mischa Kuball (sündinud 1959. aastal Düsseldorfis, Saksamaal) on avalikus ja institutsionaalses sfääris tegutsenud juba aastast 1977. Ta kasutab valgust kui vahendit, et uurida arhitektuurseid ruume, aga ka sotsiaalseid ja poliitilisi diskursusi, ning mõtiskleb mitmetel erinevatel teemadel, alates sotsiokultuurilistest struktuuridest ja lõpetades arhitektuuriliste sekkumistega, rõhutades või uuesti tõlgendades nende monumentaalset olemust ja konteksti arhitektuuri ajaloos. Alates 2007. aastast on Mischa Kuball Kölnis asuva Meediakunstide Akadeemia avaliku kunsti professor ja Karlsruhes asuva Hochschule für Gestaltung/ZKM meediakunsti dotsent.

www.mischakuball.com
www.public-preposition.net

 
Installatsioon: Valge ruum

valmis 2014. aastal Leipzigi vanalinnas toimunud festivali „Lichtfest“ kontekstis, osana kunstilise sekkumise sarjast „Avalik eessõna“, et mälestada 1989. aastal Leipzigis, Ida-Saksamaal toimunud revolutsiooni. „Radikaalsel valgusel“ on installatsiooni eesmärgiks kogunemiskoha loomine, rahulike mõtetega inimeste kohtumispaik rahulikus keskkonnas! „Radikaalne valgus“ on niisugusele kunstilisele taotlusele – vastastikune suhtlus avatud demokraatlikes oludes – ideaalseks platvormiks.

www.public-preposition.net 

Mónica Ruiz Loyola

Kunstniku peamise tähelepanu all on analoogse ja digitaalse vahel asuv peegeldus. Ta sulatab need kaks teemat ühte ja püüab neid väljendada erinevate intiimsuse või sotsiaalsemate teemadega tegelevate projektide, interaktiivsete installatsioonide või tegevuskunsti kaudu. Oma töödes puudutab ta selliseid teemasid nagu mälu, kohaolu, puudumine ja see, kuidas me inimestena saame tehnoloogia tõttu osaks efemeersest maailmast.
Tema teoseid on näidatud Ameerika Ühendriikides, Hispaanias, Ukrainas, Ecuadoris, samuti rahvusvahelisel valgusfestivalil FILUX Mehhikos, Licht Festivalil Belgias ja Lux Helsinkil Soomes.

www.monikaloyola.com

 
Installatsioon: Puudumine

ühistööna valminud meediainstallatsioon
Mónica Ruiz – kunstnik/kontseptsiooni autor/lavastus; Eduardo Jiménez/Monodata – muusika ja programmeerimine
Põimides läbi ruumi niite, tekitatakse projitseerimispind, millele saab tikkida luuletusi. „Puudumine“ on pühendatud kõikidele jõhkralt mõrvatud naistele. Installatsioon näitab meile, et valgust võib vaadelda kui elu ja surma vahelist sidet, lootuse sümbolit, ning aitab mõista, et valgus ei ole keha, vaid kõigi kehade vorm. Valgus on seotud elu ja surmaga. Naised, kes töötavad Mehhikos piiriäärses vabrikus, varahommikul tööle minnes või sealt tulles jäävad igaveseks kadunuks. Tegemist on inimröövidega, mis pannakse toime varastel hommikutundidel asustamata alal nagu on seda tekstiilivabrikud Mehhikos.

Immanuel Pax

on Soome valgus- ja teatrikunstnik. Valguskunstis kasutab ta projitseeritud valgust nii vaadeldava objekti kui suhtlemiseks mõeldud subjektina. Vahel leiab suhtlus aset siis, kui publik hakkab ise teose sees olles selles osalema, vahel teosest inspireeritud ühiskondlike ja poliitiliste tegevuste kaudu. Teosed on sageli kohaspetsiifilised ja suhestuvad aktuaalsete teemadega.

 
Installatsioon: Üleastumine

Üha suurem arv valvekaameraid avalikus ruumis peegeldab seda, kuidas meie ühiskond kontrollib vabadust. Mille eest me end kaitstuna tunda soovime? Kõrgemad müürid, relvastatud turvamehed, suurem kontroll avaliku ruumi üle, suurem kontroll inimeste üle? Kas turvatunne on lihtsalt luksuskaup ja nende privileeg, kes juhtuvad sündima õigesse perekonda?

ÜLEASTUMINE haarab kontrolli avaliku ruumi üle, pöörates turvakaamera mõtte vastupidiseks. Kui kaamerat asendab videoprojektor, muutub igav hall sein lõuendiks. Selle asemel, et salvestada ebaseaduslikku tänavakunsti, projitseerib see iseenda linlikku minimalistlikku joonistust.

Taavi Suisalu

aktiveerib tehnoloogilise kunsti, heli- ja tegevuskunsti vahenditega perifeerseid alasid kummastavateks kohtumisteks. Tema looming tõukub kaasaegse ühiskonna suhetest tehnoloogiatesse ning nende mõjust sotsiaalsete olendite käitumisele, tajudele ja mõtlemisele. Oma teostes seob ta kultuurilisi fenomene kaasaegsete kultuuripraktikate ja traditsioonilisema mõttelaadiga.

www.taavisuisalu.ee

 
Installatsioon: Oodates valgust

keskendub valgusele, mis hargneb juuksekarvapaksuste kiirte võrgustikena ookeanide põhjades, läbides alasid, kuhu ükski teine valgus ei ulatu. Tehnoloogiaga läbipõimunud ühiskondadele on valgus, milles voogab põhiline osa mandritevahelisest infovoost, sama eksistentsiaalne kui päike taimedele. See valgus on muutunud geoloogiliseks, pressides end millisekundite ajel linnulennul läbi mägedest, kommunikatsiooni ajel ookeanide hämarusest, tardudes lõpuks sinaka helgina meie nägudel.

Timo Toots

on kunstnik, kelle looming keskendub inimeste, tehnoloogia ja looduse vaheliste suhete uurimisele, nendega katsete läbiviimisele ning nende üle mõtisklemisele. Ta ei sea oma väljendusvahenditele piire, kuid enamasti võtab lõplik teos mõne masina kuju.
Alates 2006. aastast on ta osalenud mitmetel näitustel Eestis, Euroopas ja Ameerika Ühendriikides. 2012. aastal võitis ta Prix Ars Electronica konkursil interaktiivse kunsti kategoorias peaauhinna Golden Nica.
2013. aastal pani ta ühes vanas Eesti talus aluse projektiruumile MAAJAAM, et koostöös teiste kunstnikega uurida tehnoloogia ja inimeste vahelisi suhteid.

www.timo.ee

 
Installatsioon: Valgussaun

Eestlased on harjunud äärmusliku kuumateraapiaga, mida kutsutakse saunaks, aga mõte valgusest ja selle ravitoimest suurt kasutust ei leia. Näitusel olev saun on kuumuse asemel täis võimsat valgust. Inimesed võivad ruumi siseneda, maha istuda ja saada osa valgusteraapiast, et ravida süngeid novembri meeleolusid.

Jacob Tækker

õppis Kuninglikus Taani Kunstiakadeemias ja on osalenud näitustel nii Taanis kui välismaal. Ta tegeleb videokunstiga, mille teemadeks on emotsionaalsed seisundid, eksistentsi rutiinne olemus ning see, kuidas inimene hakkamasaamiseks neid tajub ja mõtestab. Tækker pöörab erilist tähelepanu lihtsale ja humoorikale liikuvale pildile, luues teoseid, mis sisaldavad nii komöödia kui tragöödia elemente, mistõttu ei saa neid vaadates kunagi kindel olla, kas nutta või naerda.
Oma tööde juures on Tækker korraga peategelane, lavastaja, kaameramees ja stsenarist.

www.jacobtaekker.com

 
Installatsioon: Jookse ikka mäest üles

püüab hulk väikeseid Jacob Tækkereid jõuda suure mäe tippu. Sel hetkel, kui nad sinna jõuavad, nad kukuvad ja veerevad tagasi alla vaid selleks, et võimatu ülesanne uuesti ette võtta. Teos näitlikustab, kuivõrd raske võib olla sissejuurdunud rutiinidest väljamurdmine.

”Sa võid kogu öö üleval olla ja teha suurejoonelisi plaane oma elu muutmiseks. Aga kui sa üles ärkad, teed sa seda, mida ikka. ” – Jacob Tækker.