Dr. Amardeep M. Dugar

Arhitektiks õppinud ja paljude valgustusega seotud teemade – nt disain, haridus ja uuringud – eestkõneleja Dr. Amardeep M. Dugar on ettevõtte Lighting Research & Design asutaja. Pärast Saksamaal valgustusalase magistrikraadi ja Uus-Meremaal doktorikraadi omandamist on ta oma akadeemilist ja tööalast juhtimiskogemust täiustanud kogu edasise kõrgetasemelise karjääri vältel.

Lisaks osalemisele olulistes projektides ja õpetamisele mitmetes arhitektuuri- ja disainikoolides mängis ta võtmerolli ka IALD India asutamisel. 

Professionaalne profiil Issuus

Käesolevas ettekandes esitletakse paindliku valgustusdisaini uut standardit, mis kuulub nn „aeglase disaini“ valdkonda – valdkonda, milles disain loob tasakaalu ühiskondlik-kultuuriliste ja individuaalsete vajaduste ning tervema keskkonna vahel. „Aeglane“ tähendab siinkohal seda, et majanduslikult kasvult ja tootlikkuselt on maha võetud ajaline surve, ning disaini roll on suurem kui turu vajadustele vastamine, nii et tehnoloogilise arengu, brändingu ja kommertsliku üleilmastumise pidevalt kiirenevas mängus püütakse siin hoopis konkurentsist välja astuda.

Aeglane disain ei kohandu turul valitsevate, ajaliselt üha lühemaks muutuvate toote elutsüklitega, ega väärtusta kõige väiksemat, kõige suuremat, kõige kiiremat. Samas on selles olulisel kohal atropotsentriliste vajaduste tasakaalustamine meie planeedi omadega ning aja väärtustamine. Kui skeptikud võivad väita, et majanduslikke piiranguid ei ole võimalik vältida, ütlevad selle idee eestkõnelejad, et majanduslikud huvid on peagi seotud aeglase disainiga sel lihtsal põhjusel, et tulevikus eelistavad inimesed tehiskeskkondi, mis rahuldavad ühest küljest inimeste vajadusi, aga teisest küljest omavad ka keskkondikult ja ühiskondlik-kultuuriliselt positiivset mõju.

Aga kuidas valgustusega seotud erialad aeglasest disainist kasu saavad? Kas on olemas mingeid püsiva valgustusdisaini standardeid selle kohta, kuidas tehiskeskkonda tajutakse? Ja mil moel (kui üldse) suurendavad need muutuva tuleviku kontekstis valgustuslahenduste paindlikkust?

Aeglane disain on valdkond, kus tegutsedes saavad valgustusprofessionaalid nautida tõelist vabadust, kui valgustus parandab koos meie elukvaliteediga ka meie ühiskondi ja kultuure, panustab meie elukeskkonna tervise taastamisse. Selles ettekandes esitletud põhimõtted annavad võimaluse leida valgustusdisainialastes uuringutes, mõtteloomes, protsessides ja tulemustes uusi kvaliteete.

Claire Tomara

Claire õppis arhitektiks, kuid 2017. aastal lõpetas Edinburgh Napier Ülikooli valgustusdisaini eraiala magistrikraadiga. Ta on töötanud assistendina Kreeka ja India arhitektuuribüroodes ning osalenud mitmete harrastusteatrietenduste valguskujunduse loomisel. Hetkel töötab ta KSLD-s.

Valgustustehnoloogiate areng ei ole muutnud vaid linnade öist ilmet, vaid ka seda, kuidas me linnu ja avalikku ruumi pärast päikese loojumist kogeme. Tule leiutamisest saadik on inimesed kasutanud valgust selleks, et pimedal ajal oma tegevusi – olgu siis töiseid või mitte – jätkata. Nüüdisajal määratlevad 24/7 toimivateks äri- ja meelelahutuskeskusteks muutuvate linnade staatuse pulbitsevad südalinnad ja pärast tööpäeva lõppu toimuv majandustegevus.

Valgustustehnoloogiate arengu vältel on linnas elavad inimesed linnade öiste ilmete kujundamisel olulist rolli mänginud. Nad on linnamaastiku loomises alati osalised, alates lambi aknalauale sättimisest ja lõpetades konkreetsete valgustusinstallatsioonide poolt hääletamisega. Tänapäeval peetakse linnade valgustust öiste tegevuste taustaks, tehiskeskkonna taristuks, mille disainis linnarahvas enamasti kaasa rääkida ei saa. Samal ajal kutsutakse inimesi erinevates projektides ja tegevustes (geriljavalgustusega seotud sündmused, interaktiivsed valgustusinstallatsioonid ja koosloome-projektid) osalema ja saama teadlikuks sellest, kuidas valgustus nende ümbrust mõjutab.

Moodsad nutitehnoloogiad loovad uusi kujundusvõimalusi ja viise valguse ja informatsiooniga suhestumiseks. Kuidas muudavad need uued tehnoloogiad seda, kuidas me kogeme ööd linnas? Valgustus on rohkem kui valgustamine, see suudab luua atmosfääre ja muuta seda, kuidas me ruumi tajume. Kas linna valgustus võiks kasvada välja oma infrastruktuuri-rollist ja muutuda suhtlus- ja loovusplatvormiks, mis annaks inimestele rohkem võimalusi osalemiseks?

Emre Güneş

Emre on valgustusdisaini eestkõneleja, üks Ağustos Teknoloji asutajatest, ajakirja PLD (Professional Lighting Design) Türkiye toimetaja. Pärast 10 kuud suurfirmas töötamist otsustas ta esitada lahkumisavalduse, et pühenduda väikese perefirma arendamisele. Sel põhjusel hakkas ta 2006. aastal tööle ajakirjanikuna valdkonnas, millest ta mitte midagi ei teadnud (valgustusdisain). Töö käigus ta luges, kirjutas, õppis, uuris ja korraldas valgustusdisainiteemalisi sündmusi (20+ sündmust, sh konverentsid, töötoad, geriljavalgustus, valgusekskursioonid jne). 2014. aasta alguses oli ta üks Ağustos Teknoloji asutajatest.

Hetkel tutvustab ta Türgi turule innovaatilisi valgustustehnoloogiaid.

LinkedIn

Rohkem kui kümme aastat tagasi käisin ma lõunal ühe väga tuntud ettevõtte tegevjuhiga. Meie jututeemaks oli CFL (kompaktluminofoorlambid) ja nende mõju keskkonnale. Püüdsin teda veenda, et vaatamata viisile, kuidas seda reklaamitakse, põhjustab CFL keskkonnale olulist kahju. Nagu arvata võite, saatsid mind korraga edu ja läbikukkumine. Tegevjuht mõistis, mida ma öelda tahtsin, aga et minu mõte oli nii selges vastuolus tema ettevõtte huvidega, siis ei olnud suurt midagi teha. Aga tema järgmisi lauseid ei unusta ma kunagi: “Ma olen valgustusvaldkonnas töötanud üle 30 aasta. Ja iga kord, kui tuleb välja uus tehnoloogia, käitume me nii, nagu ei pöörduks me enam kunagi tagasi vanade juurde.”

Jumal tänatud, et praeguseks ei ole kogu maailma vallutanud ainult CFL. LEDi tulek on CFLi turuosa kahandada aidanud. Aga mida veel on juhtunud pärast seda, kui LEDi valgustusturule tutvustati? Olge rahulikud – see väike, geniaalne, pika elueaga tehnoloogia, mida kutsutake LEDiks (valgusdioodiks), on valgustustööstust põhjalikult muutnud. Seda, kas muutus on toimunud paremuse või halvemuse suunas, tuleb alles arutada ja hinnata. Oma ettekandes püüan ma lühidalt kokku võtta selle, mis siiani on toimunud ja mis seisus me praegu oleme.

Johan Röklander

Johan on valgusdisainer ja mustkunstnik, viimast küll hetkel pigem hobi korras. Ta on lõpetanud Jönköpingi Ülikooli Rootsis ja töötanud igapäevaselt valguse ja valgustusega rohkem kui 10 aastat. Ta on tegelenud nii suurte, haiglatega seotud projektidega kui ka kunstiinstallatsioonidega ning andnud loenguid ülikoolides.

Teda köidab välisvalgustus ja mõte sellest, mida on võimalik näha ruumi ja valguse omavahelises suhtluses. Valgusega töötamise eesmärk on suurima võimaliku visuaalse kasu ja ilu loomine inimeste igapäevaellu. „Valgusdisainiga tegelemise juures on parim see, et mingi valgus on minu ümber alati olemas – õppereis algab igal hommikul silmade avamisega ja kestab kuni õhtul voodisse minemiseni.“

Professionaalne profiil LinkedIn-is

Vallastaden, Rootsi kõige uuem linnajagu, asub Linköpingis. Tegemist on näidisega, kus saab tutvuda erinevate elu- ja ehitusviisidega, ja kus kõik majad on erinevad.

Vallastadeni sissepääsu juures asub hoone, mida kutsutakse Flustretiks. See on ühest küljest midagi nii proosalist nagu parkimismaja, aga samas ei ole ka. Juba alguses lepiti kokku, et seda hoonet ei hakata nimetama parkimismajaks, sest see peidab enda palju rohkemat.

Hoones on jäätmekäitluskeskus, tolmuimeja, elektrijaam, võrgujagamisteenus, päikesepaneelid, autopesula, mesitaru ja elektriautodele mõeldud laadimiskohad. See on kogu alale korraga sissepääsuks, energiallikaks ja kaunistuseks.

See, et hoonet ei nimetatud parkimismajaks, seadis fookuse seda ümbritsevatele teemadele, aitas leida uusi, traditsioonilistest erinevaid lahendusi ja meetodeid. Näiteks maja fassaadi katavad läbipaistvad päikesepaneelid, mis lasevad päevasel ajal sisse päikesevalgust, laadides samal ajal akusid. Õhtul kasutatakse kogunenud energiat fassaadi valgustamiseks. Nõnda hingab maja valgust.

Kuidas saaksime valguse baasil luua veelgi suuremaid seotud tervikuid? Valgus kannab nii informatsiooni kui energiat. Koos kuju ja värviga annab valgus meile ümbritseva kohta täieliku pildi. Meil on võimalik integreerida informatsioon meie ümber olevatesse lahendustesse, kui me integreerime omavahel erinevaid funktsioone. Valgus on selle protsessi üks väga oluline osa. Me saame luua täiuslikumaid tervikuid, millel on rohkem ja paremaid omadusi.

Lina Färje

Lina Färjel on lõpetanud Stockholmis asuva KTH (sh 1 aasta ETSA-s Madridis) magistrikraadiga arhitektuuris. Alates 2006. aastast on ta töötanud valgustusdisainerina väga paljude erinevate projektide juures, nt aastaaegade park Umeås ja Sölvesborg’i sild. Lisaks on ta loonud valgustust tantsuetendustele ja korraldanud valgustustöötubasid Taanis ja Brasiilias.

Kellele me valgustust planeerides mõtleme? See on küsimus demokraatia,kohta, aga ka nende väärtuste kohta, mis  tuleviku avalikus ruumis nähtaval kohal peaksid olema. Probleemidele uute lahenduste leidmiseks peame me suutma normidest ja standarditest välja murda. Kuidas siis kaasata planeerimisprotsessi võimalikult paljusid huvigruppe? Ja missugune see protsess välja peaks nägema?

Mul oli võimalus osaleda projektis nimega Frizon (eesti keeles Vaba ala) Umeås (Põhja-Rootsi). Projekti algatas linnavalitsus ja selle eesmärk oli ühe linnaruumi osa loomine koostöös nendesamade tüdrukutega. “Koht, kus poleks ootusi, hirme ja ebaturvalisust ja kus kõik tunneksid end oodatuna”. Kõigepealt viidi linnavalitsuse poolt juhitud töötubade käigus läbi arutelusid eri sotsiaalsest keskkonnast pärit tüdrukutega. Kasutades sealt saadud infot lähtepunktina, telliti ettevõtte Tyréns valgustusdisaini ja maastikuarhitektuuri osakonnalt koostöös kunstnik Kerstin Bergendaliga ruumi lahenduse planeerimine. Tüdrukud kaasati ka otse planeeritavas paigas toimuvasse töötuppa, et aru saada, kuidas nad seda ala kasutama hakkaksid. Tüdrukud soovisid kohti, kus niisama aega veeta, inimesi vaadata ja ise nähtaval olla, ja nende soovide tulemusena valmis avatud katusepind, kust ripuvad alla pingid.

Kasutan ettekande lähtepunktina seda projekti, et arutleda laiemalt selle üle, kellele me oma tänaseid linnu planeerime ja kuidas leida võimalusi nende gruppide kaasamiseks, kelle huvidega linnaplaneerimisel tavaliselt ei arvestata.

Darío Nuñez Salazar

Darío on arhitektuurse valgustuse disainer Islandilt. Ta töötab ettevõttes Verkís Consulting Engineers valgustusdisaini juhina, on IALD partner ja endine Islandi Valgustustehnika Ühingu aseesimees. Ta on lõpetanud Hochschule Wismari magistrikraadiga arhitektuurse valgustusdisaini alal ja 2017. aastal nimetas ajakiri Lighting Magazine teda üheks 40 parimast alla 40-aastaseks valgustusdisaineriks.

Arhitektuurse valgustuse disain on võrdlemisi hiljuti tunnustust leidnud eriala, mis on samas väga kiiresti arenenud ja muutunud palju keerulisemaks kui algusaegadel. Tehnoloogiline areng on valgustusdisaini juures alati mänginud väga olulist – kui mitte kõige olulisemat – rolli, nagu ka valgustustööstuse huvi pakkuda rohkem lisandväärtust. Selle tulemusena ümbritsevad meid nüüd kõikjal mõisted, trendid ja moesõnad, mis valgustusdisainiga seotud inimesi liigagi sageli segadusse ajavad.

Seetõttu on äärmiselt oluline määratleda selle elukutse ajatu ja tähenduslik eesmärk.

Arhitektuursest valgustusest lähemalt rääkides tuleb eelkõige mõista valgust. Valgus on võimas energia, millest oleneb see, kuidas me oma keskkonda mõistame.

Käesolev ettekanne käsitleb valguse tähendust elementaarsest teaduslikust teadmisest alates, sidudes seda järk-järgult sügavama ja filosoofilisema lähenemisega. Lisaks valgustusdisaini ajaloo lühikokkuvõttele uuritakse ja testitakse ettekandes valgustusdisaini uuemaid trende nagu #humancentric, #smart, #IoT, aga nendele vastandumise asemel pakutakse nendest mõistetest arusaamiseks välja uusi ja paremaid viise. Tuuakse ka teemaga seotud näiteid koos disainiprotsessi kirjelduse ja taustalugudega.

Sabine De Schutter

Sabine on arhitektuurse valgustuse disainer. 2015. aastal asutas ta Berliinis oma valgustusdisainiettevõtte Studio De Schutter. Ta on tegelenud erinevate projektiega, alates töökeskkonna loomingulisest valgustusest ja lõpetades muuseumide valgustuse ja avaliku ruumi installatsioonidega.

Tema lähtepositsiooniks valgustes ja arhitektuuris on inimene ja seda suhtumist püüab ta edasi anda kõigis oma projektides. Eri teemadega tegeleva ettevõtjana töötab ta ka Wismari Kõrgema Tehnikakooli  disaini osakonnas ja on HPI koolis disainmõtlemise õppejõud. Ta on „Aasta noor valgustaja“ 2013. aastal ja ted aon ära märgitud „40under40“ nimekirjas kui valgustusdisaini tulevikulootus.

LinkedIn

Valgustusfestivale kerkib nagu seeni pärast vihma, praeguseks on igal suuremal linnal juba oma. Samas keskenduvad need enamasti vaid vaatemängulisusele, seostumata kohaga, kus need toimuvad. Aga mis oleks, kui valgustusfestivalidel esitletaks arhitektuurse valgustusdisaini parimaid näiteid?

Oma ettekandes soovin ma jagada oma lugusid sellest, kuidas ma olen juhtinud ja korraldanud kohaspetsiifilisi töötubasid. Selgitan, kuidas nendes välja töötatud lahendused on osana festivalist saanud mitte ainult loomingulise välisvalgustuse näideteks, aga panustanud ka pikkade pimedate perioodidega linnade tulevaste meetodite ja strateegiate väljatöötamisse.  Meie meelest on sellised valdkondade piire ületavad festivalid, mudelid ja haridus väga tulemuslikud. Nii organisatsiooni, töötubades osalejate kui linna jaoks, kus festivalid toimuvad, on see olnud väga silmiavav kogemus. Oma ettekandes räägingi sellest kõigest lähemalt.